Page 219 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Lugemisraskused

Õpetaja märkab sageli esimesena võimaliku lugemisraskuse tunnuseid – kuna ta tegeleb paljude
lastega, on tal lapsevanemaga võrreldes lihtsam tähele panna eripärasid laste kirjaoskuse

arengus. Mõnikord võivad need eripärad viidata lugemis- ja kirjutamisraskusele.

Mis on lugemis- ja kirjutamisraskus?

Raskused lugemisel avalduvad aeglases ja vigaderohkes sõnade ja lausete kokkulugemises ning

loetu ebatäpses mõistmises. Kirjutamisel võib esineda vigu häälikupikkuste märkimisel („pani
sali kapi“, mitte „pani salli kappi“), ortograafiareeglite järgimisel („sõidap iänest“),

häälikanalüüsi oskuses („kaalkirrak“ pro „kaelkirjak“).

Erialases kirjanduses kasutatakse lugemisraskuse mõiste kõrval ka terminit „düsleksia“. Selle

all mõeldakse spetsiifilist lugemisraskust, mis ei ole seletatav väheste vaimsete võimetega,
ebasobiva õpetuse ega sotsiaalmajandusliku mahajäämusega. Praktikute hinnangul on

spetsiifilised ja mittespetsiifilised lugemisraskused tihtilugu põimunud ning nende eristamine

keeruline, kuna puuduvad võimalused mahukateks aju-uuringuteks. Seetõttu on paljudes
maades loobutud katsetest neid praktilises pedagoogilises töös eristada ning kasutatakse ühtset

terminit „lugemisraskus“ (ingl reading difficulties).

Mis põhjustab raskusi lugemisel ja kirjutamisel?

Lugemisraskuse ja selle põhjuste uurimisel lähtutakse iga keele kirjasüsteemi iseärasustest.
Eesti keeles kasutatakse kirjasüsteemi, milles häälduse ja kirjapildi seosed on üsna püsivad ja

üks-ühele vastavuses. Seega on eesti keeles lugema õppimisel võtmeküsimuseks häälimis- ja

häälikanalüüsi oskus.