Page 135 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Mida suuremad tähed, seda lihtsam väikesele lugejale. Tartu Poku lasteaia õpetaja maalib puust klotsidele tõeliselt suuri
tähti, mida lastega koos uurida, neist silpe ja sõnu kokku panna. Foto õppejuht Evelin Laugus.

Eesti keel (nagu ka vene keel) on suhteliselt läbipaistva ortograafiaga – häälikud märgitakse
üles üsna reeglipäraselt. Seetõttu pole ime, et eesti keeles lugema ja kirjutama õpetamise

kohta on ilmunud palju selliseid materjale, milles keskendutakse tähtede-häälikute

vastavusele. Siiski leidub ka materjale, milles on fookus terviksõnadel (Glenn Doman
„Kuidas õpetada väikelast lugema“, tõlkinud Paul Kees) ja terviklikul keelekogemusel

(Mare Müürsepp „Laps on hakanud lugema“). Õpetajate ja lapsevanemate jaoks on
enamasti enesestmõistetav, et lugemisoskuse eelduseks on teadmised keelest: jutt ja

kirjutised koosnevad lausetest, need omakorda sõnadest, sõnad silpidest ja silbid häälikutest
(kirjaliku teksti puhul tähtedest). Eesti pedagoogid teavad ka seda, et üksi tähtede

tundmisest lugemiseks ei piisa. Kaheaastane, kes tunneb kõiki tähti, hakkab lugema siiski

just siis, kui tal saabub lugemiseks õige aeg, sest lugemiseks-kirjutamiseks tuleb mõista ka
seda, kuidas häälik ja täht omavahel seotud on ning suuta eristada sõnas häälikuid.