Page 180 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat
P. 180
Õpetaja võib probleemide ilmnemisel pöörduda ka kooli logopeedi
poole – kas sellised vead teise klassi alguses viitavad ehk
lugemisraskusele? Logopeed mängib ja vestleb Mariga ning leiab, et
tüdruku foneemitaju on hea, ent teatud juhtudel (I, J, sulghäälikud) ei
suuda ta otsustada, millist tähte valida. Õpetaja negatiivne tagasiside
on teinud Mari teadlikuks sellest, et see on miski, mida tema ei oska (ja
Mari võib sellele mõttes lisada: „ega kunagi ka ära ei õpi.“). Logopeed
võib lohutada nii Marit, tema vanemaid kui ka õpetajaid – see on mure,
mis on enamasti harjutamisega parandatav, ja tal on terve rida
põnevaid mänge, millega aidata Maril eesti keele kirjutamise
süsteemist aru saada.
Kui õpetaja annab lapsele või vanemale teada probleemist, kuid ei paku lahendusi, on
see nagu diagnoos ilma ravita. Näiteks ei tasu õpetajal anda tagasisidet, et Jüri ei saa aru
matemaatika tekstülesannetest. Pigem võiks vanematele soovitada midagi sellist:
„Aeg-ajalt tasuks kodus koos Jüriga koostada matemaatilisi jutukesi – panna kirja
erinevaid arvandmeid ja arutada, mida neist leida saab ning milliseid tehteid siis tuleks
teha. Mida praktilisemad ülesanded on, seda parem: näiteks võib arutada selle üle, mis
kell keegi külla tuleb ja mitu tundi selleni on; kui palju saab ta endale taskuraha, kui piim
ja leib maksavad teatud summa ja poodi kaasa saab ta teatud summa; kuidas saaks jagada
sõprade vahel ausalt komme/õunu vms. Jüril on vaja isiklikku kogemust, et matemaatika
tekstülesanded on üks viis elulisi probleeme ja mõistatusi kirja panna.“
Kogenud õpetaja märkab enamasti nii laste saavutusi kui ka puudujääke. Ehkki peamine
fookus on lapse tugevustel ja oskustel, annab õpetaja nii lapsele kui ka tema vanemale
tagasisidet ja soovitusi arengukohtadega tegelemiseks. Näiteks võib klassiõpetaja
eelmises peatükis kirjeldatud Juku ja Tõnni vanematele rääkida kõigist neist tugevustest,
mida ta poiste lugemis- ja kirjutamistegevuses märganud on. Probleeme ja vigu ei ole
vaja maha salata, ent nende väljatoomise asemel võiks õpetaja püüda anda lapsele ja
vanemale soovitusi, mis lähtuvad just konkreetse õppija tugevustest.