Page 175 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat
P. 175
Oluline on, et laps naudiks lugemis- ja kirjutamisprotsessi. Näiteks see väike printsess Tartu Terakese lasteaia
Rõõmuterakeste rühmast soovib kirjutada sulega kuninglikku kirja. Tekstiosas saab ta inspiratsiooni lasteaia
päevakavast. Foto õpetaja Jaana Koger.
Eesti keeles kirjutama õppimisel on lastel enim raskusi sulghäälikutega, samuti
häälikupikkuste märkimisega. Pole ka ime: häälikute K, P ja T märkimiseks on kasutusel
kaks erinevat tähte (K, P, T ja G, B, D). Lapsed aga kuulevad sama häälikut (nt K) ja täitsa
õigesti, sest eesti keeles pole olemas helilisi klusiile (nagu nt vene või inglise keeles).
Keeruline on ka see, kas ja millal kirjutada mõnd häälikut sõnas topelt. See näitab, et meie
õigekiri polegi nii läbipaistev kui täiskasvanule võib tunduda. Näiteks ei kirjutata „pikalt“
kõlavat häälikut sugugi kõigis keeltes kahe tähega (vrd nt vene keele мaмa). Vanas
kirjaviisis märgiti seda, et täishäälik kõlab lühidalt, hoopis nii, et järgnev kaashäälik
kirjutati topelt (kirjutati: „issand jummal“, loeti: „isand jumal“). Seega pole pikalt kõlava
hääliku märkimine kahe tähega mingi loomulik ja iseenesestmõistetav tava, vaid
kokkulepe, millest aru saamiseks vajab laps rohkem kokkupuudet kirjalike tekstidega.
Keerulisemad (kokkuleppelisemad) kohad eesti õigekirjas on ka I ja J tähe kasutamine ning
H sõna alguses. Üldiselt on tegemist siiski suhteliselt häälduspärase kirjaviisiga, mis teeb
eesti keeles lugema ja kirjutama õppimise lihtsamaks kui näiteks inglise keeles.
