Page 179 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Nii alus- kui ka alghariduses on oluline jälgida lapse terviklikku arengut, mis koosneb
paljudest eri komponentidest. Mahajäämus ühes valdkonnas võib mõjutada mõne teise

valdkonna oskuste kujunemist. Näiteks kehv peenmotoorika on takistuseks joonistus- või
kirjutamisoskusele. Lapse suutmatus ning vaev pliiatsit käes hoida ja jooni vedada võib

muuta kogu käelise tegevuse tema jaoks vastumeelseks. Peenmotoorika arenedes võib
õpetaja märgata last sagedamini kunstikeskuses joonistamas või kääridega lõikamas.

Vaadeldes konkreetset last tegutsemas ning analüüsides tema töid,
kaardistab õpetaja esmalt hetkeolukorra: Mari kirjutab
õppeülesannetega seotud tekste, eakohast etteütlust ja koduseid tekste
üsna kenasti, tehes vaid üksikuid vigu; samas on Mari tunnis loodud
tekstides rohkesti vigu, ta eksib sulghääliku ning I ja J tähe
kasutamisel, häälikuühendis ei märgi tihti ära kõiki häälikuid või ajab
sassi nende järjekorra. See on kummaline vastuolu, millele õpetaja
peagi selgituse leiab. Ta vaatleb Mari tegevusi ja märkab, et tunnis
piilub tüdruk pidevalt oma pinginaabri Anu töid.

Kui õpetaja on olukorra olemuse teadvustanud, on olulised tema
edasised tegevusvalikud. Erinevad õpetajad võiksid Mari puhul
pakkuda erinevaid edasisi tegevusplaane. Näiteks võib õpetaja leida,
et siin on tegemist tõsise probleemiga: spikerdab juba 2. klassis! Ta
paneb Mari eraldi istuma ja jälgib hoolega, et Mari kellegi pealt maha
ei vaataks. Õpetaja kutsub ka Mari vanemad kooli, räägib neile, et ka
kodus tuleks rõhutada aususe tähtsust, mitte kirjalikke töid lapse eest
ära teha. Teine õpetaja võtab samuti ühendust Mari vanematega, ent
ta sõnum kõlab veidi teisiti. Ta räägib vanematele, et näib, et nende
tütar peab väga oluliseks häid õpitulemusi; kirjutamisel pole ta endas
kindel ja piilub seetõttu enamasti pinginaabri tööd. Õpetaja võib
näiteks vanematele öelda: „Olen Marile rääkinud, et veatu kirjutamine
pole 2. klassis veel oluline ja neid väikseid etteütlusi teeme just selleks,
et igaüks saaks aru, mida tal tuleks rohkem harjutada. Tundub, et Mari
siiski ei taha vigu teha, seetõttu soovitan teil ka kodus rõhutada, et
vigade tegemine on normaalne osa õppeprotsessist. Eesti keele
kirjapanemise põhialused on Maril kenasti selged, ta suudab kirja
panna häälikutele vastavad tähed. Maril on hea nägemismälu ja ma
olen rõõmuga näinud, et talle meeldib olla klassi lugemispesas. Et ta
kirjaoskus areneks, tuleks kodus igati õhutada vabalugemist
(järgnevad soovitused koduse lugemispesa sisustamiseks). Mida
lugeda, seda peaks otsustama Mari ise. Oma valitud tekstidega
vähemalt 20 minutit päevas tegeldes jääb eesti sõnade kirjaviis talle
peagi meelde.“