Page 129 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Kui laps paneb paberile juhuslikke tähesarnaseid märke, on just õpetaja roll neid märgata, ära
tunda ja tunnustada. See loob lapsele eduelamuse ja soovi veelgi enam katsetada. Juba õige
väikese lapse kritseldustelt võib leida I, O, M ja N sarnaseid märke. Kui pisike kirjutaja
arvutiklaviatuuri juurde klõbistama lasta, siis on tulemus samuti loetav (ehkki ei pruugi kõlada

ühegi tuttava keele moodi). Kuid juhuslikult võib sellisesse teksti ka päris sõnu sisse sattuda.
Need tasub siis nt markeriga ära märkida – küll on laps siis uhke, et kogemata näiteks „kala“

kirjutas.

Tähtis pole olla eeskujuks lugemises ja kirjutamises ainult pesas.
Iga kord, kui õpetaja midagi kirjutab (nt teeb märkmeid laste põnevate küsimuste ja ütluste

kohta), võivad lapsed uurida, mida ta kirja pani. See annab õpetajale võimaluse loetu lastele
ette lugeda ja teema üle edasi arutleda. Sedalaadi dokumenteerimise uurimine lastega koos ja
nende silme all aitab nii õpetajal kui ka lastel ühelt poolt meenutada, kuhu õppeprotsessis

järjega jõuti (näiteks vaatab õpetaja märkmikust järele ja ütleb: „Eelmisel korral tekkis
küsimus, et kuidas loomad ikkagi teavad, millal talveunne jääda,“ ning sellest punktist
minnaksegi aruteluga edasi.

Laste mõtteid võib esialgu kirja panna õpetaja. Fotol Tartu Terakese lasteaia Rõõmuterakese rühma laste lume ja
värvidega katsetamise refleksioon. Foto: õpetaja Jaana Koger.