Page 161 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

On mitmeid uuringutulemusi, mis väärtustavad mängu kaudu kirjaoskuse
omandamist. Näiteks Susan Neumani ja Kathy Roskosi uuringus analüüsiti
väikelaste kirjutamismaterjali kasutamist loovmängudes (postkontor, restoran).

Lapsed aitasid sageli üksteisel kirjutada, kasutasid kirjutamist oma mängudes (nt
kirjutasid arve restoranis), organiseerisid ja kasutasid kirjutamist

meeldetuletamiseks (nt kirjalikult, kes on kelle ees järjekorras).

Nigel Hall ja Anne Robinson on vaadelnud laste poolt rollimängudes loodud tekste

ja leidnud, et seda on alahinnatud. Aastaid on mängu ja kirjutamist käsitletud eraldi
– mäng on mäng ja kirjutamine on õppetegevus. Autorid rõhutavad, et mängu ei
tohiks võtta kui õppekavavälist tegevust või midagi, mis täidab aega

õppetegevuste vahel: tegelikult on mängul tähtis roll, et saavutada akadeemilisi
õppe-eesmärke.

Belgia prantsuskeelses hariduses välja kujunenud pildiraamatu didaktikat
tutvustab teadlane ja metoodik Serge Terwagne raamatus „Lire, jouer, raconter

des histories“ (2008) („Lugeda, mängida, lugusid jutustada“). Ühe raamatu või
looga saab kasutada erinevaid meetodeid ettelugemisest dramatiseerimiseni ja
loole uue lõpu välja-mõtlemiseni. Vahel tegeldakse ühe raamatuga 2–3 nädalat.

Raamatu valivad lapsed õpetaja soovitusel. Loo esmakordsel ettelugemisel on
õpetajal abiks neli käpiknukku. Nukke nimetatakse „Lugude liblikas“, „Miks?“,

„Mina tema asemel“ ja „Ma olen seda varem kogenud“. Nimed tulenevad sellest,
et pärast lugu saavad lapsed valida ühe neist nukkudest ja esitada teistele
küsimusi, rääkida, mida nemad loo peategelase asemel oleksid teinud või jagada

teistega oma elus aset leidnud sarnast juhtumit. Lugude liblikas aga tutvustab ja
juhatab loo sisse. Järgmine kord pärast ettelugemist võtab õpetaja sama loo ja
mängib selle koos lastega flanellograafil, käpiknukkudega või muul viisil läbi.

Jutustamist juhivad lapsed, kes tuletavad meelde loos järgnenud sündmusi.
Kolmandas etapis laseb õpetaja lastel jaguneda kolme- või neljaliikmelistesse
gruppidesse ja iga grupp mängib läbi ühe situatsiooni loetud loost. Ülejäänud

püüavad ära arvata, mis osaga loost on tegemist. Neljandas etapis luuakse koos
lastega pildi juurde helipilt – kas plaksutades, patsutades, rütmipillidel vms.

Raamatu või loo käsitluse võib lõpetada taas grupitööga, kus lapsed mõtlevad loole
välja uue lõpu ja esitavad selle teistele (Terwagne & Vanesse 2008). Sellisel viisil
on raamatu piltide ja teksti läbitöötamisse haaratud lapse kõik meeled ning lisaks

arenevad sõnavara, arutlusvõime, eneseväljendusoskus, esinemisjulgus,
mõtlemine, loovus, sotsiaalsed oskused jm.