Page 151 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Kirjutama õppimine

Esimesed kirjakatsed võivad tulla juhuslikult: laps liigutab kirjutusvahendit (nt pliiatsit

paberil või näppu liival) ja mõni täht lihtsalt „tuleb välja“, näiteks I või O. See toimub
sarnaselt kõnelema õppimisega, kui väikelaps proovib tekitada oma suuga erinevaid

helisid ning välja tuleb näiteks: „äm-äm“, mida ema siis tõlgendab „näm-näm“ („Jah,
kohe annan sulle süüa.“) või siis „emme“ („Jah, emme on siin.)“.

Ka varaseid kirjakatsetusi peavad vanem ja õpetaja märkama ja tunnustama, kasutades
kirjeldavat tagasisidet – isegi juhul, kui laps on teinud vaid midagi tähesarnast. Näiteks

öeldes: „See on sul täpselt O täht! Ja see on nagu E, kui siitpoolt vaadata.“ (See, et E on
viie kriipsuga, pole selles staadiumis veel mingi probleem). Õige varsti püüab laps juba

teadlikumalt midagi kirja panna, oma mängudele ja joonistele teksti lisada. Seda teksti
tuleb tunnustada ja kui see tavamõistes veel loetav pole, siis võib paluda lapsel ise lugeda,

Fotmida ta kirjutas. Näiteks on laps joonistanud ujujaid ja sinna kõrvale natuke

teistsuguseid laineid punasega. Ema uurib, kas tegemist on punase merega. „Ei“, seletab
laps, „siin on kirjutatud, et ei tohi ujuda sügavas vees!“

Ka varaseid kirjakatseid tuleb märgata ja tunnustada. Foto õpetaja Evelin Sarapuu.