Page 209 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Jututamine

Jututamine on eestikeelne vaste soome sõnale sadutus (ingl storycrafting), millega soome lapse

keele ja kultuuri uurijad Monika Riihelä, Liisa Karlsson ja nende kolleegid on hakanud

tähistama üht kindlat tööviisi, mille eesmärk on luua lapsele turvaline ja inspireeriv olukord
toetamaks tema jutustamist. Niisiis on jututamine jutustamiseks soodsa olukorra loomine.

Selle tuum on lapsele kindlustunde andmine, et tema lugu on oluline, et täiskasvanu on selle loo
algusest kuni lõpuni lapse päralt, jälgib teda, väärtustab loo esitajat seeläbi, et vahendab tema

suulise esituse kirjalikku keelde, usaldab täielikult jutustaja valikuid ja austab tema kui autori
õigusi.

Jututamismeetodi väljatöötajad on seda näinud inimese identiteedi ja suhtlemise edendamise
üldise vahendina: „Seda meetodit saab kasutada ükskõik millal ja ükskõik kus, ning jutte ja

lugusid võib üles kirjutada igaühelt, kes on nõus midagi jutustama. Vanurite lugude
ärakuulamine ja üleskirjutamine on samuti innustunud poolehoidu leidnud. Täiskasvanud

võivad harrastada seda vastastikku, korraldades üksteise ärakuulamise hetki. Lugude jutustada
laskmine ja üleskirjutamine on praktikas järeleproovitud ja kasulikuks tunnistatud meetod, mis

edendab peale muu ka võrdväärset dialoogi ja aitab inimestel enda jaoks aega leida.“ („Lapset

kertovat ja toimivat“). Kuna aga käesolev kogumik on mõeldud toeks alusharidusele ja
algõpetusele, keskendume siin lapsega suhtlemisele.

Jututamine ei ole ühekordne või mõnekordne didaktiline võte, vaid tööviis või suhtlustava:
sellise suhte kujundamine, kus laps mistahes hetkel ja olukorras saab tulla täiskasvanu juurde,

kellele ta on harjunud oma lugusid rääkima, ja see täiskasvanu avab end jutustavale lapsele,
asetub tema tasandile, et lugusid üles märkida. Siin tuleb kindlasti mõelda kultuuritaustast ja

kasvatustraditsioonist tulenevatele erinevustele. On maid, rahvaid ja koole-lasteaedu, kus on
alati harjutud lapse väljendussoovi ja -oskust austama, kus usutakse lapse arengupotentsiaali

ega kiputa lapsele sõnu suhu panema, tulemust nii-öelda kätte õpetama. Haridustöötajal, kes on

aga harjunud töötama põhimõttel „mina õpetan – sina õpid“ ja pärast kontrollima, mis on
omandatud, pole jututamisideega eriti palju peale hakata.