Page 141 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat
P. 141

•  mõnede (selgemalt eristuvate) häälikute eristamine sõnas (O-N-I, aga R-O-N nt

                    „krooni“ või „rongi“  asemel), nende häälimine (nt  roboti moodi rääkimine),
                    materialiseerimine (nt häälimise saatel kätt liigutades), sümbolitega, nt kivide-käbide-

                    nööpide, pseudotähtedega või kirjas ülesmärkimine;

                •  riimi äratundmine, riimuvate sõnade leidmine (ISA  –  KISA, KALAD  –  JALAD,
                    SALL – PALL);

                •  sõna algushääliku äravahetamine, nn salakeel (mina mängin palliga  –  rina rängin

                    ralliga);
                •  häälikute asendamine (nt KELL – KULL, KULL – RULL – PULL – MULL, LAUD

                    – LAED – LAEV – VAEV);

                •  silpide lisamine ja ärajätmine (nt PU (puu), PU-NA (puna), PU-NA-NI-NA);
                •  sõnapaari algussilpide  vahetamise mängud (nt  PU-NANE LE-PATRIINU vs LE-

                    NANE PU-PATRIINU);

                •  häälikute lisamine ja ärajätmine (VALGUS – ALGUS);
                •  häälimine, häälikute esinemisjärjekorra tajumine sõnas (ja kasutamine kirjutamisel)

                    astmelt aina keerukamates sõnades (S-A-I, M-I-N-A, K-O-D-U, E-S-M-A-L-T);

                •  hääliku ja tähe vastavuse mõistmine;
                •  tähelepanu pööramine häälikute pikkustele sõnas;

                •  tähelepanu pööramine sõna silpide omavahelisele suhtele/vältele (TI-TI või TAI-RI);

                •  häälikute liitmine silpideks, silpidest sõnade või ebasõnade moodustamine
                    (PAR+LIK).


                Foneemiteadlikkusega seonduvate oskuste kujunemise järjekord pole rangelt hierarhiline

                –  mõnedel lastel kujuneb varem riimitaju, teistel oskus sõnast häälikuid eristada.  Iga

                konkreetse oskuse omandamine on samuti  etapiviisiline, nt alguses on  lapsel lihtsam
                eristada sõna alguse täishäälikut. Häälikuühendis esinevate häälikute eristamine on

                keerulisem nii sõna alguses, keskel kui ka lõpus ning võõrsõnade puhul võivad selles
                eksida ka vanemad õpilased ja isegi täiskasvanud.



                Oluline on silmas pidada, et kirjaoskus kujuneb tervikuna. Ühelt poolt on oskus häälida
                lugemis- ja kirjutamisoskuse eelduseks, teiselt poolt aitavad aga just kirjalikud tekstid

                kaasa häälimisoskuse arengule. Näiteks tunneb laps enamasti enne oma  nime
                kirjutamiseks vajalikke tähti ja õpib hoopis nende kaudu oma nime häälima.
   136   137   138   139   140   141   142   143   144   145   146