Page 7 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat
P. 7
Kirjaoskuse käsitus 21. sajandil hõlmab palju aspekte: lugemistehnikat, motiveeritud ja
reflekteerivat lugejakäitumist ja aktiivset loovat kujutlust ja mõistmist. Aga ka suutlikkust
vallata tehnilisi vahendeid, teha lugedes ja kirjutades koostööd, valitseda samaaegselt
mitut infovoogu, luua ja analüüsida multimeediatekste, anduda nautivale lugemisele ning
võtta eetiline vastutus kirjalikus suhtluskeskkonnas osalejana. Tänapäeva kirjaoskaja peab
suutma mõista ja luua multimodaalseid tekste ekraanidel, mis eeldab vähemalt
elementaarset digipädevust. Kuna joonised, graafikud, arvandmed jms on samuti tekstide
osaks, sisaldab kirjaoskuse mõiste ka arvutamist ning visuaalse materjali (pildid, kaardid,
videomaterjal) töötlust.
Formaalse kirjaoskuse olemasolu või puudumise küsimus tundub olevat lihtne: inimene
kas oskab või ei oska lugeda, oskab või ei oska kirjutada. Oskuse tasemest annab infot
tehtavate vigade hulk. Kui see ületab teatud piiri, siis pole loetud või kirjutatud tekst
arusaadav, st oskus puudub.
Täiuslik vigadeta kirjaoskus on ideaal, mille poole püüdlevad õpetajad ja filoloogid, kuid
tänapäeval räägitakse pigem kujunevast kirjaoskusest (ingl k emergent literacy). See
lähenemine sai alguse juba 1960ndatel (vt Mary Clay, 1967), ning 1980ndatel tõestati
mitmete uuringutega selle teaduslik paikapidavus.
