Page 3 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat
P. 3
Sissejuhatuseks
See raamat on kõigile, kes kirjaoskusega kokku puutuvad – õpetajad, haridusjuhid,
eripedagoogid, raamatukogutöötajad. Muidugi on lugema oodatud ka lapsevanemad, kes on
laste kirjaoskuse esimesed toetajad ja õpikeskkonna loojad.
Kirjaoskust vajab iga inimene: lähedastega suhtlemisel, õppimisel, info otsimisel ja
talletamisel, oma arvamuse avaldamisel, oma tõe ja õiguse eest seismisel. Eesti rahvas on ikka
väärtustanud kirjasõna ja haridust ning tundnud uhkust oma harituse üle. Ometi näitas aastatel
2011–2012 toimunud rahvusvaheline uuring, et 13 protsendil Eesti täiskasvanutest on
funktsionaalses lugemisoskuses vaid esimene tase või alla selle. See tähendab, et nad ei oska
lugeda ja kirjutada tasemel, mis lubaks neil elus edukalt hakkama saada. Rahvusvahelised
uuringutulemused näitavad, et inimesed, kes vabal ajal midagi ei loe, ei suuda tekstidest aru
saada nii hästi kui inimesed, kes vabatahtlikult lugemisega tegelevad.
Meie koolides pööratakse küll suurt tähelepanu emakeele ja kirjanduse õpetamisele, kuid
paljud noored ja täiskasvanud ei armasta ega taha lugeda. Kust saab alguse lugemisnauding?
Kust saab alguse lugemise vihkamine? Mõlemate juured on varastes kogemustes, mis saadud
koolist, kodust, lasteaiast. Kui paluda inimestel meenutada oma esimesi lugemiskogemusi, siis
on need pea alati värvikad – täis oja vulinat, rohelist valgust, mis läbi lehtede imbub, ning
puuriida vaigust lõhna. Või kodust hubast pliidituld, vanaema häält ja küpseva õunakoogi
ootust. Ka negatiivsetel kogemustel on oma värv ja maitse – tolmune klassiruum, kriidilõhn ja
sund vigast vormi üha uuesti tahvlile kirjutada. Või kiirlugemise hirmus higistavad peopesad
ja õpetaja vaenulik pilk.
Selles raamatus käsitletakse kirjaoskust terviklikult – vaadeldakse nii kirjaoskuse tehnilist
külge – nii tähtede ja häälikute seost; silpide, sõnade ja tekstide lugemist/kirjutamist kui ka
seda, mida kirjaoskuse abil teha saab. Kujuneva kirjaoskuse teooria kohaselt kasutavad juba
väga noored lapsed kirjalikku teksti eelkõige suhtlemiseks – oma asjade eristamiseks, reeglite
kokku leppimiseks, õppimiseks, mängimiseks, loomiseks.
