Page 82 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Kodumaiseid lihtsa pildi ja tekstiga raamatuid paraku napib. Kirjastuse Päike ja Pilv sari
„Loen ise“ on vahelduva tasemega ning seal pole sama tegelasega teoste järgnevust, mis

tekitaks huvi lugeda järgmist ja veel järgmist. Toredad üksikteosed on Aino Perviku
„Roosaliisa prillid“ ja Krista Kumbergi „Linda nööp“. Koolieelikute ja 1.–2. klassi laste

mõttemaailma on hästi tabanud Aino Pervik oma sarjas „Paula elu“, mille igas raamatus on
ka toredaid poisstegelasi.

Erilisel kohal on ka raamatud loodusest. Lugemispesasse võiks jõuda omamaise

nukufilmitegelase Miriami loodusraamatute sari – „Miriam ja kalad“, „Miriam ja lilled“,
„Miriam ja puud“ jne (rež Mait Laas, tekstid Teet Kamarik), kassetina ilmunud sari „Minu

esimesed avastused looduses“ (mida täiendavad väga oluliselt CD ja must-valged töölehed)
ning kirjastuse Sinisukk sari „Pildiraamat“ (pisikestest loomadest, printsessidest, ookeanist,

transpordist jne). Selliste sarjadega tegelemine õpetab lastele aimeraamatute elementide
(sisukord, seletused, indeksid jm) kasutamist.

Tähelepanu väärivad ka sellised pildiraamatud, kus teksti peaaegu pole, nagu näiteks
kirjastuse Draakon & Kuu poolt välja antud Germano Zullo ja Albertine raamat „Väike lind“,

mis jutustab lugu erksate värviküllaste maalide vahendusel. Väga head pildiraamatud võivad

olla üsna lakoonilise värvivalikuga, näiteks Ian Falconeri „Olivia“ on välja peetud peamiselt
musta ja punase tooniga. On olemas isegi selline raamatuliik, mida nimetatakse „vaiksed

raamatud“ (silent books) ehk sõnadeta lood. Üksnes pilt annab edasi kõike, mis moodustab
loo: sündmused, karakterid, suhted, detailid. Eriti oluliseks muutuvad sellised raamatud

mitmekultuurilises hariduses. Siin pole keelelisi takistusi, kõik võivad raamatu sisust
ühevõrra aru saada.

Pildi osa on viimastel aastatel märksa suuremaks kasvanud ka nii-öelda juturaamatutes.
Koolijutud, seiklusjutud, kunstmuinasjutud – neis kõigis võib leida lehekülgede, ka

paarislehekülgede kaupa illustratsioone. Tihti on need eeskätt mustvalged joonistused, millel
on mitmesuguseid funktsioone. On joonistused ja kujundusvõtted, mis lähendavad

raamatuteksti laste endi poolt loodavatele tekstidele, näiteks koolilood, mis on justkui
joonelisele vihikulehele käekirjas kirjutatud ja sisaldavad pisikesi joonistatud detaile teksti

sees (nt Liz Pichoni „Tom Gatesi äge maailm“).