Page 233 - LUGEMISPESA - Toetava kirjaoskuskeskkonna käsiraamat

Enamik eelkooliealistest lastest eksib õigekirjas, see on loomulik osa kirjaoskuse
omandamise protsessist. Suur osa vigu kaob ajapikku justkui iseenesest, eelkõige lugemuse

ja nägemismälu treenimise tõttu. Seega ei ole koolieelsel ajal hea panna rõhku laste vigadele,

vaid tugevustele. Mis juhtub aga siis, kui laps juba koolis käies ikka vigadega kirjutab?
Esimestes klassides on see ka koolilapse puhul normaalne. Juhul kui lapse õpetaja kasutab

eelkõige defitsiiditeooriast lähtuvat hindamiskäsitlust, on vanema roll eriti oluline. Tema
ülesanne pole nüüd last iga hinna eest „treenima“ hakata, vaid vastupidi: tunnustada lapse

väiksemaidki edusamme, julgustada teda erinevate tekstidega tegelema, neid lugema ja

looma. Lohutada teda, et isegi kui õpetaja toob välja lapse vigu, teab tema (isa või ema), et
õppides tehaksegi vigu, see on loomulik. Samuti teab vanem, et tema lapsest saab tubli lugeja

ja kirjutaja. Vanemal tasub koguda erinevatest perioodidest lapse kirjanäidiseid – näiteks
võib 7aastane imestada, KUI valesti ta viieselt kirjutas. Siis saab vanem lapse edasiminekut

tunnustada ja luua ka positiivseid ootuseid tuleviku suhtes.

Kati vaba aja kirjutised 5aastasena ja 7aastasena.

Laste tunnustamine on imerohi, mis ka lugemise õppimisel mõjub. Märka lapse tegemisi ja

kiida teda alati kui võimalik. Lapsed vajavad toetust ka siis, kui nad lugemisel eksivad. Ja
vanema kinnitust, et lugema õppimisel tehaksegi vigu ja laps on tubli, et ikka proovib.

Lugemise juurde meelitamiseks on mitmeid viise. Igapäevane lugemine võib olla
traditsioon: lapsed saavad enne igaõhtust ettelugemist ise lugeda ja pärast raamatuid uurida.